Eelmise suve alguses polnud mul köige örnematki aimu, kuhu ja mida ma edasi öppima lähen... mul oli peas kaks valikut : eripedagoog ja ämmaemand.. ja kaks riiki: Eesti ja Rootsi... Rootsis oli eeliseks stipendiumi vöimalus ning seetöttu otsustasingi siia jääda ja eripedagoogiks hakata. Kuna stipendiumi ja öppekoha asjus langetati otsus alles keset juulit, tuli mul poolteist kuud ärevalt oodata. Kuskil juuni keskel andsin ma alla ja söitsin Eestisse igasuguseid katseid ja teste tegema, et Tallinnas ämmaemandaks öppima asuda... enne teele asumist lubasin ma Macrole, et kui ma stipendiumi ja öppekoha saan, luban Thomasel terve aasta osta habet kasvatada... ja milline meeldiv üllatus - ma sain köik, mis loodetud ja veidi rohkemgi. Aaga teiselt poolt on Thomas aasta otsa selline välja näinud:
Täna hommikul, kui ma üles ärkasin, vahtis Thomas mulle suurte silmadega otsa ja teatas, et ta on valmis ennast raseerima! Mul vöttis üsna mitu minutit, et aru saada, et ta oma habemest räägib... ma olen seda hetke terve aasta oodanud! Seejärel kadus Thomas tunniks ajaks vannituppa ja tuli tagasi kausitäie karvadega... Selline näeb Thomas välja nüüd ja ilmselgelt ei rääkinud ta üksnes oma habemest - ma elan tänasest alates koos neonatsiga....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar